Võrgustatud õpe

See artikkel esitab uudse lähenemise haridusdisaini probleemidele. Selleks kasutatakse kõrghariduse võrgustikupõhise õppe konkreetset konteksti.

Autor ütleb, et võrgustatud õpe sisaldab suhtlust online materjaliga ja teiste inimestega. Kuid ta lisab, et see ei ole päris õige definitsioon, sest inimeste vaheline interaktsioon läbi arvutite vahendatud suhtluse on oluline osa võrgustatud õppest (Goodyear, 2005).

Autor kirjeldab haridusdisaini, mis lahterdub kolmeks- ülesanded (1), keskkond (2) ja organisatsioonilised vormid (3).

1. Õppimisülesanne on õppija tegevuse kirjeldus.
2. Õpikeskkonna kujundamine ja haldamine.
3. Kolmas keskendub rohkem sotsiaalsele keskkonnale kui füüsilisele (Goodyear, 2005).

Hariduskujunduse kontseptualiseerimine

Haridustehnoloogia valdkond on kogunud märkimisväärset kogemust struktureeritud disainimetoodikate kasutamisel, eriti interaktiivsete, individuaalsete, arvutipõhiste õppematerjalide või kursuste (de Jong & Sarti, 1994; Goodyear, 1997; Jonassen, 1988; Naidu, Goodyear 1993; Pirolli, 1991; Reigeluth, 1999; Spector, Polson & Muraida, 1993; van Merrienboer, 1997) tootmisel. Siiski on vähe näiteid edukatest katsetest rakendada selliseid metoodikaid võrgustikuõppe valdkonnas. Pigem on kalduvus juhtivatele kirjanikele selles valdkonnas seada hariduskujunduse probleemid laiema pedagoogika ja filosoofia (McConnell, 2000) või spetsiifiliste pedagoogiliste tehnikate (Salmon, 2000; 2002) tasanditele. Kuldne kesktee on keeruline ala, kus filosoofia ja pedagoogilised taktikad peavad kohanduma. See on ruum, kus disainiprobleemid võivad olla keerulised ja eriti nõudlikud neile, kes on võrgustikuõppes alles algajad.

Pedagoogiline raamistik toetab haridusasutuse kavandamist ja juhtimist. Pedagoogiline raamistik on hõredalt seotud struktuur, kus saab luua hierarhilisi suhteid järgmiste elementide vahel:

• Pedagoogiline filosoofia (kuidas me arvame, et inimesed õpivad, milles seisneb teadmiste olemus, kuidas me arvame, et inimesi tuleks kohelda jne),
• Kõrge taseme pedagoogika (laiaulatuslikud lähenemised nagu probleemipõhine õpe, kognitiivne õpipoisitarkus, koostööl põhinev teadmiste loomine),
• Pedagoogiline strateegia (näiteks veebipõhise arutelu kasutamine) ja
• Pedagoogilised taktikad (detailsemad meetodid, mida kasutame ülesannete seadmiseks õpilastele, nende osaluse julgustamiseks, juhendamiseks ja tagasiside pakkumiseks jne) (Goodyear, 2005).

Autor toob välja kui me tahame, et õppijad võtaksid rohkem vastutust oma õppimise eest, siis me peame lootma, et nad teevad ülesannetest omad tõlgendused. Samuti peab meeles pidama, et õppijatel on kiire ning õppimine on üks paljudest asjadest, mida ta oma päeva mahutama peab (Goodyear, 2005).

Hariduskeskkond

Hariduskeskkond on viis, kuidas kujutada ülesannete, tegevuste, keskkonna ja inimeste koostoimet. Ülesannete ja tegevuste vaheline eristamine on tingitud kahest tegurist: nn konstruktiivistlike õpetamisviiside tugevast mõjust ja õppija juhitud õppele kõrge väärtuse omistamisest (Goodyear, 2005).

“Hariduskujundus: ülesanded, keskkond ja organisatsioonilised vormid” viitab protsessile, mille käigus struktureeritakse hariduskeskkond, et toetada tõhusat õppimist. See hõlmab kolme põhielementi: ülesandeid, keskkonda ja organisatsioonilisi vorme.

1. Ülesanded: Need on õppijatele esitatud konkreetsed ülesanded või tegevused, mille eesmärk on saavutada õppeeesmärke. Ülesanded määratlevad, mida õppijad peavad tegema, et omandada vajalikke teadmisi ja oskusi.
2. Keskkond: See hõlmab füüsilist, digitaalset ja sotsiaalset keskkonda, kus õpe toimub. Füüsiline keskkond võib hõlmata klassiruume, laboratooriume või õuesõppealasid, samas kui digitaalne keskkond võib hõlmata veebipõhiseid platvorme ja õppematerjale. Sotsiaalne keskkond hõlmab koostööd ja suhtlust teiste õppijate ja õpetajatega.
3. Organisatsioonilised vormid: Need kujutavad endast struktuuri ja korraldust, mis toetavad haridusprotsessi. See hõlmab kooli, ülikooli või muu haridusasutuse organisatsioonilist raamistikku ning ka õppekavade, hindamismeetodite ja juhtimisstruktuuride kujundamist (Goodyear, 2005).

Kokkuvõttes on hariduskujundus mitmekülgne protsess, kus määratakse kindlaks, kuidas ülesanded, keskkond ja organisatsioonilised vormid omavahel seostuvad, et toetada õppijate tõhusat õppimist.

Rõõm on lugeda, et ülikooli õppijate elu soovitakse lihtsamaks teha, mõeldes ja katsetades erinevaid õppedisaine ning arvestatakse tugevalt ka sellega. et õppijatel on ka elu väljaspool ülikooli.

Kokkuvõttes ütleb autorgi, et võrgustatud õppe disainimine ülikoolis ei ole lihtne.

Need kaks kuud ülikoolis magistri eriala olen tugevalt tundnud, et õppejõud on vastutulelikud, iga ülesande järel võetakse stress maha sellega, et kui õigeks ajaks ei jõua, siis sellest ei ole midagi katki. Peaasi, et semestri lõpuks saavad asjad tehtud. Samuti kasutatakse erinevaid meetodeid loengute läbiviimiseks, mis teeb loengu huvitavamaks. Usun, et me kõik soovime sellist õpikeskkonda, kus ei ole üleliia stressi ning on valikuvõimalusi ja huvitav.

Kasutatud kirjandus

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344